JAAK ARU
Tänase päeva seisuga olen “vabakutseline” pensionär, raamatu kirjutamise ajal olin töine arst-geriaatrina Saksamaal. Minu haridusteekond meditsiinivaldkonda kulges läbi Vello Saage kirjandusklassi ja ülikooli inglise filoloogia osakonna (seal lõpetasin kaks kursust). Võtsin ka kaks aastat ladina keele tunde Aleksander Raidi juures, kes elustas mulle kujutluspilte vanast Roomast. Alles seejärel õppisin meditsiini, aastal 1988 kaitsesin meditsiinikandidaadi teaduskraadi.
Just noorusajast pärineb ka minu huvi inimese arengu vastu planeedil Maa. See on osa üldinimlikust tungist mõista, mis oli asjade alguses, kust me tuleme ja kuhu me läheme. Seesama mõistmise vajadus on minu juurde tagasi tulnud viimastel aastatel, mil olen läbinud olulise osa oma töisest teekonnast ja hooman uuesti sisemist vaimset vabadust. Tunnetan, et koolis, ülikoolis ja teaduskirjanduses loetud doktriinid vajavad täiendamist ja ümberhindamist.
Maailmavaateliselt lähenen varasest noorusest saadik dualismile, seetõttu meeldivad mulle väga Noam Chomsky 1970. ja 1980. aastate seisukohad keeleteadusest ning John Eccles’i ja Karl Popperi omaaegne diskussioon vaimu ja teadvust kandvatest „vahendavatest piirkondadest“ (liaision area) meie ajus. Täna on minu silmis parimad universumi mitme alge kirjeldamise allikad anestesioloog Stuart Hameroffi ja füüsik Roger Penrose’i ühised vestlused ja loengud.
Mõnus on lasta kujutluspiltidel lennata üle aegade ja mandrite. On tore, kui fantaasiate siksakilisel teekonnal kohtab viitasid, mis avavad uusi uksi inimtegevuse imelistesse jälgedesse planeedil Maa. Sääraseid viitasid olen püüdnud viimasel kümnel aastal koguda ning mul on hea meel, kui suudan lugejale pakkuda mõne uue värava saladuste jahil, mõistmaks inimese (ja võimalik, et ka teiste intelligentsete olevuste) olemust ja tegemisi ajahämaruste kaugustes meie koduplaneedil Maa
Uus raamat
